Käisin täna Kati Tantsustuudio 20. juubelikontserti vaatamas, ja tundsin ennast kohe NII inspireerituna! Olgu öeldud, et tantsisin ise samas stuudios vist aastast 2002... Kuni päris selle ajani välja, kui sealt edasi tegime Anneli ja Minna eestvedamisel oma stuudio H.I.T. 2008? aastal.
Mul oli hea meel näha, et tantsimise ja liikumise rõõm on tee leidnud nii armsate väikeste mudilaste, ja nii tugevate noorte tantsijate südamesse! Minu jaoks oli Kati Tantsustuudios õppimine üks elu kõige ägedamaid perioode. Kati pärast tahaksin ma uuesti olla 15-aastane loll pubekas... ainult sellepärast, et saaks 4x nädalas trenni teha koos eriti ägedate inimestega!
Kuigi pean tõdema, et omal ajal oli meil pigem sihuke pulli-tegemise rühm küll. Kõik võtsid tantsu tõsiselt küll, trenni tegime ka korralikult, päris ühtsed olime ka.. Aga no ja ikka ja muidugi sai reeded koos veedetud ja laupäeva hommikul kell 9.00 klassika tundi roomatud, et selle kuramuse Richard Claydermani piano-soolode järgi painutada nii, et oksemaik suus.
Oeh, tahaks lausa heietada. Kunagi näiteks oli mu isa juba päris kuri, et ma trennis käisin nii palju. Nimelt need samused laupäevased trennid venisid tihtilugu päris pikkadeks päevadeks tantsuaalis. Näiteks, kui pere tahtis kuhugi sõita, eelistasin aega veeta neljandas saalis. Oi kuidas me harjutasime ja tantsisime, painutasime, tegime naltsi ja proovisime kostüümilaos kostüüme. Ja see kostüümiladu - oh see kostüümiladu. Kati alguseaegade kabaree-stiilis kostüümid. Paljastavad, julgete lõigetega, suled-boad- mustrid!
Ma sain sealt kostüümilaost endale kellegi endise tantsija kuldsed kingad. Need on nüüdseks juba päris pastlad, kuldne värv on maha koorunud, tald on nii libe, et neid peaks coca-cola sees leotama tunde, et laval mitte pikali kukkuda... Aga oi, need on mulle nii tähtsad, umbes nagu reliikvia. Need mustad kingad, mis me oma jala järgi teha lasime...need ei olnud mulle üldse nii tähtsad, sest need rändavad juba viimased 6 aastat kuskil Viljandis tantsijate käes...
Oi ja see päev kui ma sain oma esimesed tantsutossud. Mäletan, et need olid nii kallid, et USA'st tellimine oli kõige odavam variant... ja kui isa nad ühel päeval reisilt tagasi tulles kohvrist välja võttis, olin ma vist maailma kõige õnnelikum inimene maailmamunal. Mu esimesed Capezio Fierce Sneaker D11 (mul on isegi mudel meeles :D ).
Oi ja siis ma mäletan veel seda sünnipäeva, kui mu vanemad kinkisid mulle Sofia Boutella Nike kollektsiooni (ja Metallica kontserti pilet). Selle rohelise särgi mida sai kanda trennis umbes viite erinevat moodi (no ja ma muidug pidingi keset trenni ikka vahepeal oma särki ümber veits tuunima).
Jah, ägedad ajad.
7 põhjust miks ma hakkan vanaks jääma (või ära surema *)
- Mul on tekkinud sisemine äratuskell ja ma ärkan vabatahtlikult vara üles. (Arvestades, et olen alati olnud inimene kes võib magada ka kuni kella 17.00ni, on see minu jaoks suur edusamm!)
- No ma suht käin 9-17ni tööl. (Pole sellist reziimi varem olnud).
- Mulle meeldivad vaibad - need eriti mustrilised ja vanad. (Loodan, et ma neid seina ei taha panna.) Tundub, et varsti hakkavad meeldima ka roosid.
- Kui ma vaatan pildialbumeid siis ma lahistan nutta. Iga kord.
- Mulle meenuvad lapsepõlvest kogu aeg mingid suvalised asjad. No täiesti nii suvalised ja vanad asjad mida ükski nii väike laps ei suudaks mäletada
- Pohmellid on erakordselt rõvedaks läinud. Targem on mitte juua.
- Ma mõtlen kogu aeg pensionile.
* Loodan, et päris ära surema ei hakka
Subscribe to:
Posts (Atom)