Veidikene oma halbadest harjumustest ja kommetest, mis natukene mulle muret tegema on hakanud. Nimelt ma usun, et kõik saab alguse sellest, et olen üks tohutu suur muretseja, sitt sööja, üks suur magaja ja ülimalt halva enesedisipliiniga inimene.
Muretsemisest siis vast nii palju, et paari viimase aastaga on minust saanud üks kõige suurem muretseja. Ma muretsen kõige üle! Ma muretsen, et ma olen juba niiii vana (tegelt ei ole ju) ja miks mul ei ole veel oma kodu, lapsi, koera, kassi, aeda, aiamaad, 50 000euri pangas jne. Siis ma muretsen kogu aeg teiste pärast, noh, et mis keegi teeb ja kuidas tal läheb ja kuidas saaks teha nii, et tal paremini läheks. Ja Siis ma muretsen kogu aeg oma vanemate pärast, vanavanemate pärast, muretsen, et kas vanaema arvab, et ma olen halb lapselaps, et ma ülde külas ei käi...muretsen, et kas ma raiskan liialt raha ja kas ma ükspäev suren vähki, kui ma sitta deodoranti või kreemi kasutan. Siis kui ma reisile lähen, muretsen, et ma kukun lennukiga alla ja suren kohe ära. Kodus lahkudes ma muretsen, et kas ma ikka pliidi panin kinni (olgugi, et ma süüa ei ole 4 päeva teinud) ja kas uks sai lukku. Siis ma muretsen kas mul on mingi räige karmavõlg ja millal see mind taga tuleb ajama jne jne. Ühesõnaga ma muretsen kogu aeg ja kõige pärast!
Lisaks muretsemisele olen ma ka üks hullult halb sööja. Näiteks ei söö ma mitte kunagi hommikusööki, sest ma vihkan kohvikannu pesemist ja võikude tegemist.
Samas see halb söömine on minuga vist terve elu kaasas käinud. Mäletan kui kooliajal oli selline reziim, et hommikusööki ei söönud (sest ma magasin liialt kaua), lõunat koolis ei söönud (see ei olnud seda väärt), koju jõudes tegin alati endale kolm pasteedivõikut ja tassi kakaod.. siis jooksin trenne andma..ja pärast seda võis juhtuda, et jooksin ise otse trenni.. ja lõpuks kui ma öösel hilja koju jõudsin vajusin voodisse. Ja niivisi oli päris kaua. Samas nälga
No comments:
Post a Comment