SYTYCD

.

Ma täiega surfan vanade asjade lainetel viimasel ajal.

Praegu näitab jälle telksust SYTYCD 10 hooaega. Ma pole kunagi selle saate fänn olnud, va see ükskord ammu. 

Praegune saade on kuidagi nii jamps/imal isegi, ja pole enam väga NII meeldejäävat koreograafiat - I'm sorry. No mõned on, aga mitte nii nagu ammu vanasti.

Eniveis, ja siis mõtlesingi, et otsin üles kõik omad lemmikud, siin nad on:

mulle hullult meeldib kui tantsudes kasutatakse igast atribuutikat ja no kammoon, milline naine ei vaadanud Twichi ja ei ilastanud? ah? ahhh?

no ja siis see. ja ofc Twitch. Also ma olen alati tundnud mingit sidet selle psühho-naisega. :D

ja siis Chelise ja Mark!

ja siis eriline klassika!!! ma ei tea miks, aga see liikumine meenutab mulle SIMSide liikumist.

no ja ühe Travise peaks ka siia viskama. tahaks ka pargipingil niivisi aeleda. ühtlasi tahaks jälle kõik spagaadid maha saada :D

ja last but not least:

See kurikuulus hüpe 1:17! ja no see lugu - ausõna see on mu lempar lugu & kui klausi kodus pole siis ma ikka õõtsun tantsida ja laulan kõvasti kaasa. 

333 bracket

Nonii,
mäletate küll 10 aastat tagasi kui popp oli 333 bracket ja värvilised tattood?

Ikka ja jälle lasi keegi endale tatoveerida linnud kõhule, sest 333 bracket inspireeris. mhmh.

Eile sirvisin mingeid vanu asju ja korraga meenus ta. Pidin kohe guugeldama. Tuleb välja, et tegeleb ikka fotograafiaga. Vaata lähemalt SIIT.

Eriti jäid mulle silma need prego-pildid:

Sest tegelt ka, pregopildid ei pea olema alati mingi kardinasse mässitud jubedused, kus mees hoiab su venitusarmidega kõhtu. Not cool - tegelt ka!

Igastahes, on värvid mu lemmikud ja selline sügis ka. Sügis on mõnus, eriti kui on kuiv ja mõnusalt crispy. Metsa tahaks - oo. metsa tahaks.

Tak.Ori

Täna avastasin enda jaoks Tak.Ori.

Tseki ja loe rohkem SIIT.

Ma kuidagi suutsin siia suhteliselt mitte midagi ütlevad pildid panna küll. Sowwy.

& see koduleht neil on ülimalt ebamugav.

(õõh,  ebamugavad kodulehed on tüütud. eriti kui pildid on mingi kuradi slideshowna ja ei saa seivida).

Enivei, miks mulle hakkas meeldima Tak. Ori, oli sellepärast, et mu lemmik tsum_moscow jagas neid instagramis sellise pildiga: 

See, et see kampsun muidu mingi 1,8k maksab on normaalne. Käsitöö, kujutan ette et kvaliteetne itaalia värk ka. 

Aga ma usun, et kõige rohkem paelusid mind ikkagi need värvid.

lilla- lilla - lilla.

10 põhjust miks ma olen õnnelik, et mul on koer.

• Hommikused äratused ei ole enam kunagi endised.. heas mõttes.
  Pole midagi toredamat kui üks loom otsutab sulle näkku istuda/lamada & sind kõrvast näksata ja meeletult lakkuda.
• Ma olen niiiiii palju akvtiivsem. Kui varem võisin vabalt märkamatult 15h mööda saata, ilma, et oleks ninagi õue pistnud, siis nüüd on kohustus käia õues (isegi kui see on hoovis 5 minutiks).
• Üks sõber on valmis alati lohutama kui tuju on kurb või miski tuska teeb.
• Üks sõber on valmis alati sinuga muusikat kuulama. Tegelt ka, Lunale meeldib muusika.
  Täna blastisin J Dillat ja koer nõksutas pead kaasa.
• Ma olen leidnud palju uusi tutvusi & olen ise avatum. 
• Vabadel päevadel tahan ma teha palju värskes õhus ja pakkuda oma sõbrale parimat aega.
• Ma saan ebayst tellida koerale riideid.. draakoni kostüüm, yeaboi.
• Üks sõber on valmis alati olema mu tantsupartner. 
• Ma ei pea tänaval vahtima enam teiste koeri ja mõtlema 'appi, tahan ka!'
• Ma olen lihtsalt nii palju parem inimene.

Halvad kombed

Veidikene oma halbadest harjumustest ja kommetest, mis natukene mulle muret tegema on hakanud. Nimelt ma usun, et kõik saab alguse sellest, et olen üks tohutu suur muretseja, sitt sööja, üks suur magaja ja ülimalt halva enesedisipliiniga inimene.

Muretsemisest siis vast nii palju, et paari viimase aastaga on minust saanud üks kõige suurem muretseja. Ma muretsen kõige üle! Ma muretsen, et ma olen juba niiii vana (tegelt ei ole ju) ja miks mul ei ole veel oma kodu, lapsi, koera, kassi, aeda, aiamaad, 50 000euri pangas jne. Siis ma muretsen kogu aeg teiste pärast, noh, et mis keegi teeb ja kuidas tal läheb ja kuidas saaks teha nii, et tal paremini läheks. Ja Siis ma muretsen kogu aeg oma vanemate pärast, vanavanemate pärast, muretsen, et kas vanaema arvab, et ma olen halb lapselaps, et ma ülde külas ei käi...muretsen, et kas ma raiskan liialt raha ja kas ma ükspäev suren vähki, kui ma sitta deodoranti või kreemi kasutan. Siis kui ma reisile lähen, muretsen, et ma kukun lennukiga alla ja suren kohe ära. Kodus lahkudes ma muretsen, et kas ma ikka pliidi panin kinni (olgugi, et ma süüa ei ole 4 päeva teinud) ja kas uks sai lukku. Siis ma muretsen kas mul on mingi räige karmavõlg ja millal see mind taga tuleb ajama jne jne. Ühesõnaga ma muretsen kogu aeg ja kõige pärast!

Lisaks muretsemisele olen ma ka üks hullult halb sööja. Näiteks ei söö ma mitte kunagi hommikusööki, sest ma vihkan kohvikannu pesemist ja võikude tegemist.
Samas see halb söömine on minuga vist terve elu kaasas käinud. Mäletan kui kooliajal oli selline reziim, et hommikusööki ei söönud (sest ma magasin liialt kaua), lõunat koolis ei söönud (see ei olnud seda väärt), koju jõudes tegin alati endale kolm pasteedivõikut ja tassi kakaod.. siis jooksin trenne andma..ja pärast seda võis juhtuda, et jooksin ise otse trenni.. ja lõpuks kui ma öösel hilja koju jõudsin vajusin voodisse. Ja niivisi oli päris kaua. Samas nälga

Tahaksin rääkida teile..

.

(seletuseks siis,et käisime Towryga vanaemal sünnipäevaks külas, aga kuidas ma üksi vantsi juurest koju seiklesin)

..ühe loo sellest kuidas ma just Lõunast koju jõudsin.
Läksin siis mina, nagu hea laps ikka, bussipeale, et sõita koju Tallinna. Kell oli 3:40 ja õues oli külm, sest talv otsustas ikkagi tulla.
Ja muidugi, 2 kilomeetrit enne Tartut (see vana hea mõttetu linn) läks buss katki. JESS!
Siinkohal nüüd tervitaksin seda bussifirmat ja seda meest kes bussijuhile ütles, et 'abi kutsumine on iiga kallis.. jäta buss sinna ja tule tulema.'' - no halloooo?! bussijuht läks muidu ise ka närvi aga trotsist suutis bussi niipalju ära parandada,et statoili see vana risuhunnik ennast kohale veaks.
noh mis seal siis ikka. küsisin oma 10 eurot tagasi ja seiklesin linnaliinile, et mööda seda oh-kui-ilusat-talvist-tartut sõita linna bussipeale.
läks hästi - tallinna buss oli kohe ees ja saigi ennast istuma, olgugi et mu jalad olid niiiiiiiii ära külmunud, et mõtlesin paar pisarat poetada.

BUSSISAAGA vol II

jõudes pungil täis bussi, leidsin ühe vaba koha ühe (kuraditolguse) tüdruku kõrvale. Mõnus, mõtlesin,et jalad soojenevad üles ja et saab ka silma kinni panna. AGA KUS SA SELLEGA, sest TERVE buss oli täis neid vahvaid noori kellel vist KÕIKIDEL olid kaasas läpakad.
Noh ja proovi sa siis istuda rahus nende keskel kui kõrval olev pliks kuulab trääntsi ja adelet segamini ja kommenteerib fesaris mingite kuttide picce ja ihihiitab ja ahahaatab. ja nii tegid umbes kõik inimesed. annan siinkohal küll andeks ühele vanemale naisterahvale, kes tegi terve tee mingeid töö-asju. ülejäänud aga võiksid nende läpakatega pommi hüpata.. üks tolgus tüüp oli tervelt 3h fesaris:) KOGUAEG. järjepidevalt. ei mingit elu24 ega delfit. FESAAAAAAAR~!!!!!
noh ja siis ajaski kurjaks et ma ei saanud magada ka ja oh seda rõõmu - buss oli nii külm, et mu jalad olid külmast kanged ja valusad..

Lõpuks jõudsin tallinna kus seiklus jätkus busside ootamisega ja külmade jalgadega...
ja nüüd olen kodus ja mu varbad on lumivalged.

fuh bussid ja fuhh talv!

.

.

no ilmselgelt olen ma jälle haige.. nädal tagasi alles olin. noh ja istun siin kodus ja on igav eks. ja vaatan telekast seda laulupidu ja ulun nagu loll.
ma küll ütlen üht-teist halvasti oma kodumaa kohta ja nii, aga see on ikka haigelt võimas mida inimesed koos suudavad teha.
see on lihtsalt võimsalt ilus. see kui palju on inimesele antud seda võimu teha midagi nii võimsat ja ilusat. ja ma ei räägi siin hetkel ainult sellest laulupeost vaid üldse. see on nii võimas mida inimene suudab teha oma hääle ja kehaga ja tahtejõuga. siis kui ma käisin vaatamas cirque du soleili varekaid, ma nutsin vist terve aja, sest mulle ei mahtunud pähe, et KUIDAS on võimalik teha midagi nii maagilist, nii võimsalt ilusat. kuidas inimene suudab oma kehaga teha midagi nii uskumatut.
ja siis see kui lihtsalt mingi lauluga suudetakse panna mingi loll nutma teleka ees..

lihtsalt võimas, kui palju meile inimestele on antud.
ja samas nii kurb kui vähe me seda ära kasutame.

.

.

''My girlfriend left me after five years. I loved her more than anything in the fucking world, and she just split on me. Do you remember your first love, doesn't that hurt, isn't that hard to get over? But I think it helped my career... when she left me cause I'm a driven man now. I'm driven by a fantasy that one day this girl that I loved more than anyone in the world and I gave my heart to and she spat upon it and spun out the door. One day this girls gonna be living in a trailer park, some where in Oklahoma, swampy trailer ground with clouds of AIDS mosquitoes swarming around, blocking out the light from the sun, she has like nine naked little kids with rickets, they got birds in their hair and jam on their face and rats laying babies in their ears and they bring home dead animals they find at the side of the road to eat. And she lives with this ex-welder and he doesn't have a job and he's got fur all over his back and he's fat, like 600 pounds. He makes love to her with a broom-handle at night. And one night he's going to be romancing her with that stick and his heart is going to explode and she's trapped under 600 pounds of flaccid, sweaty, fish-belly cellulite and he's move like the tides of the ocean and his blood and phlegm and bile pours out of his mouth and nose into her face and just before she drowns in that vomit she turns to the TV and I'm gonna be on it. ''

Bill Hicks

.

jep. asi ametlik. mul on parim isa maailmas.
lendan kolmeks päevaks moskvasse, et sünnipäeva tähistada! WOWOWOWOWOOWOWOWOWOOOOOOW!!!
gonna see all my frieeends!!!!!!

.

Kui Avastati Tantsimise Ilu

Käisin täna Kati Tantsustuudio 20. juubelikontserti vaatamas, ja tundsin ennast kohe NII inspireerituna! Olgu öeldud, et tantsisin ise samas stuudios vist aastast 2002... Kuni päris selle ajani välja, kui sealt edasi tegime Anneli ja Minna eestvedamisel oma stuudio H.I.T. 2008? aastal.

Mul oli hea meel näha, et tantsimise ja liikumise rõõm on tee leidnud nii armsate väikeste mudilaste, ja nii tugevate noorte tantsijate südamesse! Minu jaoks oli Kati Tantsustuudios õppimine üks elu kõige ägedamaid perioode. Kati pärast tahaksin ma uuesti olla 15-aastane loll pubekas... ainult sellepärast, et saaks 4x nädalas trenni teha koos eriti ägedate inimestega!
Kuigi pean tõdema, et omal ajal oli meil pigem sihuke pulli-tegemise rühm küll. Kõik võtsid tantsu tõsiselt küll, trenni tegime ka korralikult, päris ühtsed olime ka.. Aga no ja ikka ja muidugi sai reeded koos veedetud ja laupäeva hommikul kell 9.00 klassika tundi roomatud, et selle kuramuse Richard Claydermani piano-soolode järgi painutada nii, et oksemaik suus.

Oeh, tahaks lausa heietada. Kunagi näiteks oli mu isa juba päris kuri, et ma trennis käisin nii palju. Nimelt need samused laupäevased trennid venisid tihtilugu päris pikkadeks päevadeks tantsuaalis. Näiteks, kui pere tahtis kuhugi sõita, eelistasin aega veeta neljandas saalis. Oi kuidas me harjutasime ja tantsisime, painutasime, tegime naltsi ja proovisime kostüümilaos kostüüme. Ja see kostüümiladu - oh see kostüümiladu. Kati alguseaegade kabaree-stiilis kostüümid. Paljastavad, julgete lõigetega, suled-boad- mustrid!
Ma sain sealt kostüümilaost endale kellegi endise tantsija kuldsed kingad. Need on nüüdseks juba päris pastlad, kuldne värv on maha koorunud, tald on nii libe, et neid peaks coca-cola sees leotama tunde, et laval mitte pikali kukkuda... Aga oi, need on mulle nii tähtsad, umbes nagu reliikvia. Need mustad kingad, mis me oma jala järgi teha lasime...need ei olnud mulle üldse nii tähtsad, sest need rändavad juba viimased 6 aastat kuskil Viljandis tantsijate käes...

Oi ja see päev kui ma sain oma esimesed tantsutossud. Mäletan, et need olid nii kallid, et USA'st tellimine oli kõige odavam variant... ja kui isa nad ühel päeval reisilt tagasi tulles kohvrist välja võttis, olin ma vist maailma kõige õnnelikum inimene maailmamunal. Mu esimesed Capezio Fierce Sneaker D11 (mul on isegi mudel meeles :D ).
Oi ja siis ma mäletan veel seda sünnipäeva, kui mu vanemad kinkisid mulle Sofia Boutella Nike kollektsiooni (ja Metallica kontserti pilet). Selle rohelise särgi mida sai kanda trennis umbes viite erinevat moodi (no ja ma muidug pidingi keset trenni ikka vahepeal oma särki ümber veits tuunima).


Jah, ägedad ajad.