Pieter Hugo 'The Hyena and Other Men'

Üks asi mida Moskvas elamise puhul errrriti ja räiiiigelt igatsen, on need näitused ja galeriid! Need ei saanud lihtsalt KUNAGI otsa! Galeriisid ja näitusi tekkis järjest juurde nagu seeni pärast vihma! Ma kolisin Moskvast tagasi 2010 suvel, ja kui ma 2012 kevadel korraks seal külas käisin, oli kahe aastaga avatud ja ehitatud nii palju uusi näitusi ja galeriisi, et mul jäi nii palju külastamata, ajanappuse tõttu...
Ja kuna vana rasva peal on ileglt mugav lepase reega sõita (või midagi sellist, eks) siis toon välja veel ühe päris cuuli näituse. Mulle täiega meeldivad fotonäitused, ütlen kohe ära, et asi oleks selge!

2012a. märtsis, siis kui ma proovisin Moskvat kaeda turisti pilguga, käisin The Multimedia Art Museum of Moscow (MAMM) galeriis, kus olid erinevad fotonäitused 'Photo Biennale 2012' raames. Terve suur maja oli täis ägedaid erinevaid fotonäitusi. Kõige enam aga jäi mulle silma üks Lõuna-Aafrika fotograaf, mees nimega Pieter Hugo, oma nätusega 'The Hyena and Other Men'.

Pieter Hugo lemmikuks zanriks on portree ja fookuseks sellel korral Aafrika ühiskond. Need fotod on üles võetud Nigeerias, ajavahemikul 2005-2007, kus ta keskendub inimestele kes on taltsutanud ära loomad (hüäänid,ahvid), et siis teenida raha sellega...

The Best of Russia 2009

 

Kunagi ammu-ammu, alustasin ma sellist asja nagu näitustepäevik, kuhu lubasin üles märkida kõik märkimisväärsemad näitused, kus ma käinud olen. No eks ma mingi aeg kirjutasin sinna päris palju ja siis jäi asi unarusse.
Kuna ma eile juhtusin seda päevikut sirvima, otsustasin siia ka kirjutada ühest väga vanast näitusest. Võib-olla juba pärist paljud teavad sellest, sest paljudele olen jõudnud jutustada...

Aasta 2009 käisin Moskvas näitusel 'The Best of Russia 2009', mis toimus Winzavodi galeriis, endises nõukogude aegses veinitehases. Aastaid tagasi ehitati Winzavod ümber mitmeks erinevaks kunstihooneks, kust võib leida galeriisid, kunstipoode, erinevaid workshoppe, juuksurite/moekunstnike koole jne..

The Best of Russia näitused toimuvad aastast 2008 ja neid korraldatakse igal aasta. Näitus kujutab endast fotonäitust, kuhu on pilte saatnud amaöörfotograafid ja päris fotograafid, üle terve Venemaa. Aastal 2009 kandideeris osalema üle 16 000 inimese ja valiti välja kuus erinevat kategooriat: Vene arhitektuur, loodus, inimesed, igapäevane elu, mood ja reklaam. Üle 300 töö avaldati Winzavodis. Näituse eesmärgiks on näidata erinevat elu sellises suures riigis kui Venemaa.

  

 See näitus on mulle eriti hästi meelde jäänud ja mul on kahju, et ma internetist otsides, ei leidnud üles oma kõige lemmikumaid pilte näituselt... Ma olen nad küll kuhugi ära salvestanud, aga vist eelmisesse läpakasse või katki läinud kõvakettale..

Maki Ohkojima

Kuna ma siin juhtusin istuma kuuma kehaga otse külma konditsioneeri alla, siis 'tänu' sellele, suutsin ma korjata üles ühe vahva sõbra, nimega külmetus. Ausõna, pipraplaaster ja jalavann ei ole üldse NII toredad kaaslased augustikuus, kui näiteks jaanuaris... No, aga kuna mul on nüüd rohkem aega lugeda, on mul ka palju rohkem asju millest kirjutada.

Alustaksin siis kahest ägedast inimesest, kelle otsa ma jälle juhuslikult sattusin. Esimeseks siis naine nimega Maki Ohkojima, sündinud ja kasvanud Jaapanis. Lõpetanud magistratuuri aastal 2011 (Joshibi Univeristy of Art and Design).

 

 

In The Forest

Maki Ohkojima - In The Forest

 Mulle jäi silma tema näitus 'In The Forest', millele ma sattusin täiesti juhuslikult (nagu paljude muude asjadega tavaliselt on).
Ma ei ole küll kunagi väga olnud Jaapani kultuuri/kunsti/jms fänn, sest minu silmis on see kunst liiga detailide rohke ja liialt kirju. Ma olen pigem selline 'kriips-paberil-vend'. Noh aga Maki tööd on kuidagi teistmoodi. Eriti meeldib mulle In The Foresti näituse puhul just see, et on segatud mustvalge ja värvid. Nende tööde puhul mind ei häiri isegi see detailiderohkus ja silmad puhkavad mõnusatel värvikombodel.

Teine vahva kunstnik, kelle otsa ma jälle sattusin, on hoopis teisest vallast. Na Kim on New Yorkis elav, Korea juurtega, illustraator/keraamik/raamatukujundaja. Tema töödes on see mingi lihtsus, mis on minu jaoks lihtsalt nii võluv. Midagi nagu oleks mu lemmik kunstniku Sarah Maple'i taskust. Rohkem Na Kim'i pilte leiab tema TUMBLRi lehelt SIIT!

Ristikheina kohvik

Jälle on põhjust, et rõõmustada! Minu kodukandis avab enda uksed varsti üks mõus kohvik. Kui nüüd päris ausalt öelda, siis olen ma igatsenud küll siia  mõnda väikest kohvikut. Tegelikult ideaalis võiks see üks kohvik täpselt üle tee olla, aga noh, võin ka leppida sellega, et pean mõned meetrid kaugemale jalutama.






 

Tänase seisuga on minu kodukohvikuks olnud Kolm Sibulat. Lõunapakkumiste ajaks ma sinna kunagi ei jõua, sest kõik süüakse Sibulates väga ruttu otsa... aga kohvi käin küll sealt hankimas, sest minu kõige mittelemmikumtegevus on kohvikannu pesemine, kohvi tegemine, hommikusöögi valmistamine ja üldsegi hommikusöögi söömine. Ma olen pigem see tütarlaps, kes käib oma paar-kolm-neli eurot välja kuskil kohvikus, sööb ühe sarvesaia ja võtab kõrvale ühe mõnusa kohvi.

Nüüd siis aga lubab Ristiku tänaval avada ennast üks pisikene kohvik. Ennast tutvustavad nad siis nii:

Jutud käivad, et Pelgulinn igatseb ühe hubase kohviku järele, kus hommikuti kohvi juua ja hommikusööki süüa, lõunal suppi ja praadi nautida ning õhtul üks kook tee kõrvale võtta. Endine Timuti pood võlus meid oma ruumidega ära. Suured aknad, parajalt ruumi ja omanäolisust. Varsti avamegi kaua oodatud kohviku Ristiku tänava nurgal, kuhu sisse astudes tunneb kvaliteetse kohvi ja magusa saiakese lõhna.

Suur roll on kanda kohvikus tortidel. Uhke vitriin täis magusaid, suursuguseid kooke, mida saab nii kohapeal nautida kui ka kaasa osta, rääkimata eritellimustest sünnipäevadeks, pulmadeks või niisama perekondlikeks üritusteks. Oleme avatud kõikidele väljakutsetele!

Mõeldud on kõigi peale! Näiteks need usinad, kes hommikul tööle joostes energiaks putru ja kohvi vajavad või vanad tuttavad, kes muljeid imelise tordi ja tee kõrval vahetada tahavad ning muidugi kõik perekonnad: hommiku-, lõuna- ja õhtusöögile!

Meil on äärmiselt heameel lahutada meelt, täita kõhtu, olla kohaks, kuhu seinte vahele jäävad parimate sõprade saladused ning kuhu mõni potsentsiaalne kirjanik võib romaani kirjutama tulla.

Peatse kohtumiseni,

Kohvik Ristikheina perekond.

Hästi, kallis ristikheina perekond. Mind olete te juba võlunud ja ootan Teie peatset avamist. Pildid tortidest Teie fb lehel tunduvad küll nii ahvatlevad, et mu BeeHive vist kasvab veidi suuremaks kui ta juba on :)

Menorca Sandals

Kingitusi on alati vahva saada.. eriti meeldib mulle kinke saada emalt ja õelt, sest nad oskavad alati valida ägedaid asju! Ka sellel korral ei pidanud ma pettuma. Kuna nad käisid külastamas Barcelonat tõid nad mulle ka seal väga populaarseks saanud jalavarjud.
Saage tuttavaks, tegemist on kuulsate Menorca sandaalidega. Ma ei ole tegelikult kursis kas nad mujal maailmas ka nii popid on, kui seal.

Kuna ma tegelikult terve suvi haudusin peas plaani, et ühel hetkel ostan endale espadrillad ja nillisin neid isegi Maltal olles, on mul hästi hea meel, et ma seda ei teinud! Esiteks lubasin ma endale, et ostan alati kvaliteetseid jalanõusid ja proovin hoiduda kõikidest odav jalanõudest. Noh, et Zarast ei osta kingi ja H&Mist ei osta ka..
Sellel korral läks siis õnneks, et sain endale vahvad Menorca sandaalid, sest minu meelest on nad palju cuulimad kui espadrillad.
Nüüdseks teeb neid sandaale päris palju erinevaid meistreid. Kui neid guugeldada leiab ikka päris palju erinevaid aga hinna poolest jäävad nad kõik kuskil sinna 25-40 euro kanti. Mis on minumeelest täiesti mõistlik hind.

Ajalugu on neil siis umbes selline, et kunagi ammu ammu ammu aega tagasi kandsid selliseid jalanõsid Menorca saare asunikud Hispaanias.
Tänapäeval valmistatakse neid jalanõusid väga kvaliteetsest nahast või tekstiilist (mida tuuakse sisse Itaaliast). Jalas on nad hästi mugavad, minule muretsetud suurus 37 tundus alguses kitsavõitu, aga pärast esimest jalutamist muutusid juba mugavaks.
Ja teate mis on eriti äge? Just see, et osad menorca meistrid valmistavad sandaalile taldu vanadest rehvidest! Taaskasutus at it's finest!

Lulu deKwaitkowski

Kõigepealt tahaksin teile tutvustada ühte ägedat naist nimega Lulu. Lulu de Kwiatkowki on pärit New Yorkist ja kasvanud Manhattani kõrgete majade vahel. Mõne aja veetis ta välismaal õppides aga lõpuks naases ta ikka New Yorki, kus ta omandas endale kraadi kaunites kunstides ja sisekujunduses.
Pärast kooli lõppu suundus ta Pariisi, kus ta avastas ennast tekstiilitööstuse ukse taga ja POW - inspiratsioon!

Peale selle, et Lulu tegeleb väga edukalt sisekujundusega/tekstiiliga,/erinevate poodidega, leiab ta ka aega, et maalida.
 

Tema kodulehelt võib iga inimene leida endale midagi meelepärast. Minule hakkasid kohe silma need tatoveeringud:
 Kahju ainult, et suvi juba kohe läbi on ja rannailmad ka. Muidu päris kindlalt oleks Lulu ägedaid tatoveeringuid oma keha peal katsetanud. Jääb vist veidikene kaugemasse tulevikku.

.

On taas jõudnud kätte see aeg kus oma vanale blogile on tarvis elu sisse puhuda.
Aga sellel korral teeme kõike teistmoodi.. ägedamalt - ma loodan (!?). Ja ilma mahlaste detailideta.
Hoopis hästi inspireerivalt. Kui see muidugi vaid õnnestuks ka.

E.

.